Viktor Pelevin
ERAK JA KUUSVARVAS
Tõlkinud Vladimir Indrikson
ERAK JA KUUSVARVAS
Tõlkinud Vladimir Indrikson
1
«Kao minema.»
«Mh?»
«Kao minema, ma
ütlesin. Lase mul rahus vaadata.»
«Mida sa seal
vaatad?»
«Jumal hoidku,
milline juhmakas... Päikest muidugi.»
Kuusvarvas tõstis
pilgu toidu, saepuru ja turbatükkidega kaetud mustjalt maapinnalt ja jäi
kississilmi taevasse vahtima.
«Jaa... aina elame
ja elame, aga milleks? Igaviku saladus. Ja on's keegi eales suutnud mõista
taevatulede peent niitjat olemust?»
Võõras pööras pead
ja silmitses teda põlgliku uudishimuga.
«Kuusvarvas,»
esitles Kuusvarvas end otsekohe.
«Mina olen Erak,»
vastas võõras. «Kas teil sootsiumis räägitakse niimoodi? Peenest niiditaolisest
olemusest?»
«Mitte enam meil,»
kostis Kuusvarvas ja laskis äkki vilet. «Tohoh!»
«Mis on?» päris Erak
kahtlustavalt.
«Seal, vaata! Uus
taevatuli!»
«No ja siis?»
«Maailma
keskpunktis ei juhtu kunagi niimoodi. Et on kolm taevatuld korraga.»
Erak mühatas
üleolevalt.
«Ma nägin kunagi
korraga ühteteistkümmet. Ühte seniidis ja viit kummaski epitsüklis. Tõsi küll,
see ei juhtunud siin.»
«Kus siis?» küsis
Kuusvarvas.
Erak ei vastanud.
Keeranud Kuusvarbale selja, kõndis ta eemale, urgitses jalaga maast toidupala
ja hakkas sööma. Puhus õrn soe tuuleke, kauge silmapiiri rohekashallidel
tahkudel peegeldus kaks päikest, ja selles vaatepildis oli nii palju rahu ja
nukrust, et mõttesse vajunud Erak lausa võpatas, kui Kuusvarvast jälle enda ees
nägi.
«Jälle sina. No mis
sul vaja on?»
«Ei midagi. Räägiks
õige.»
«Sa ei paista kuigi
arukas olevat,» vastas Erak. «Läheksid parem sootsiumi tagasi, sa oled niigi
liiga kaugele ekselnud. Toepoolest, hakka astuma...»
Ta rehmas käega
kitsa määrdunudkollase triibu suunas, mis kauguses lookles ja võbeles. Tundus
uskumatuna, et hiigelsuur käratsev jõuk eemalt selline paistab.
«Ma läheksin küll,»
ütles Kuusvarvas, «ainult nad ajasid mu minema.»
«Tõesti? Miks? Kas
poliitika pärast?»
Kuusvarvas noogutas
ja sügas ühe jalaga teist. Erak vaatas tema jalgu ja vangutas pead.
«Kas need on
ehtsad?»
«Millised siis
veel. Nii nad mulle ütlesidki — meil läheneb praegu nii-öelda kõige otsustavam
etapp, aga sul on jalgadel kuus varvast... Leidsid ka aja, ütlevad nad...»
«Mis otsustav etapp
see veel on?»
«Ma ei tea. Kõigil
on viril nägu peas, iseäranis Kahekümnel Lähimal, aga rohkem ma ei mõika. Aina
tormavad ringi ja kisendavad.»
«Aa,» ütles Erak,
«mõistan. See muutub iga tunniga üha selgemaks, eks? Ja piirjooned üha
teravamaks?»
«Täpselt,» lausus
Kuusvarvas imestunult. «Aga kust sina seda tead?»
«Ma olen neid
otsustavaid etappe juba viit näinud. Ainult et neil on iga kord ise nimi.»
«Mine'nd ikka,»
ütles Kuusvarvas, «see juhtub ju esimest korda.»
«Või veel. Päris
huvitav oleks näha, kuidas see teist korda juhtub. Aga me räägime pisut
erinevatest asjadest.»
Erak hakkas
tasakesi naerma, astus mõne sammu kauge sootsiumi poole, pööras sellele selja
ja hakkas jõuliselt jalgadega maad kraapima, nii et varsti kerkis tema taga
õhku suur toidujäänuste, saepuru ja tolmu pilv. Ta kiikas seejuures üle õla
tagasi, vehkis kätega ja pomises midagi omaette.
«Mis sul hakkas?»
küsis Kuusvarvas pisut ehmunult, kui Erak raskelt hingates tagasi tuli.
«See on žest,»
vastas Erak. «On üks selline kunstivorm. Loed luuletust ja teostad sellele
vastavat toimingut.»
«Mis luuletust sa
lugesid?»
«Seda,» vastas
Erak.
«Vahel ma nukrutsen,
vaadates neid,
kelle hülgasin.
Vahel ma naeran,
ja siis meie vahel
kerkib õhku kollane
udu.»
«See pole ju
kellegi luuletus,» ütles Kuusvarvas. «Ma tean neid kõiki, jumal tänatud. Noh,
muidugi mitte peast, aga ma olen kõiki kahtkümmend viit kuulnud. Sellist pole
kohe kindlasti olemas.»
Erak vaatas talle
hämmeldunult otsa, ent siis ilmselt taipas.
«Kas sul on kas või
üksainus meeles?» küsis ta. «Loe õige ette.»
«Kohe. Kaksikud...
Kaksikud... Noh, tähendab, me ütleme selles üht asja, aga mõtleme teist. Ja siis
ütleme jälle üht asja ja mõtleme teist, ainult et justkui vastupidi. Kukub väga
ilusti välja. Lõpuks tõstame pilgu seinale ja seal...»
«Aitab,» ütles
Erak.
Tekkis vaikus.
«Kuule, kas sind
aeti samuti minema?» katkestas selle esimesena Kuusvarvas.
«Ei. Hoopis mina
ajasin nad kõik minema.»
«Kas niimoodi võib
siis juhtuda?»
«Igat moodi võib
juhtuda,» vastas Erak, vaatas üht taevakehadest ja lisas toonil, mis tahendas
lobisemiselt tõsisele vestlusele üleminekut: «Varsti läheb pimedaks.»
«Ah, ära jama,» ütles
Kuusvarvas, «seda ei tea keegi, millal pimedaks läheb.»
«Aga mina näe tean.
Kui sa tahad rahulikult magada, siis talita nii nagu mina.» Ja Erak hakkas
jalgade all vedelevat prahti, saepuru ja turbatükke hunnikutesse kuhjama.
Tasapisi kerkis neist üsna kõrge, umbes tema kõrgune, pisikest lagedat maalappi
ümbritsev müür. Erak läks valminud ehitisest eemale, silmitses seda hellalt ja
ütles: «Näed siis. Ma nimetan seda hinge varjupaigaks.»
«Mispärast?» küsis
Kuusvarvas.
«Niisama. Ilusti
kõlab. Kas sa ehitad endale ka?»
Kuusvarvas hakkas
maad kaapima, kuid tal ei tulnud midagi välja — müür kukkus ühtelugu ümber.
Tõtt-öelda ei olnudki ta eriti hingega asja juures, sest ta ei olnud Eraku
pimeduse saabumise juttu eriti uskuma jäänud — ja kui taevased tuled värahtasid
ning hakkasid aeglaselt kustuma ning sootsiumi poolt kostis põhus kahistava
tuule häält meenutav üleüldine õuduseohe, valdas tema hinge korraga kaks
tugevat tunnet: tavapärane hirm äkki saabunud pimeduse ees ja seni tundmatu
austus kellegi vastu, kes teab maailmast rohkem kui tema ise.
«Olgu peale,» ütles
Erak. «Hüppa sisse. Ma ehitan endale uue.»
«Ma ei oska
hüpata,» vastas Kuusvarvas vaikselt.
«Siis aidaa,» ütles
Erak, ja tõuganud end kõigest jõust maast lahti, sööstis äkki kõrgele õhku ning
kadus müüri taha, misjärel kogu ehitis talle kaela varises, kattes ta ühtlase
saepuru ja turba kihiga. Tekkinud küngas võbises natuke aega, seejärel ilmus
selle nõlva tilluke ava — Kuusvarvas jõudis selles veel märgata Eraku vilklevat
silma — ning siis saabus pilkane pimedus.
Mõistagi teadis
Kuusvarvas nii palju, kui ta mäletas, öö kohta kõike mis vaja. «See on loomulik
protsess,» ütlesid ühed. «Tööd peab tegema,» arvasid teised ja neid oli enamus.
Üleüldse oli arvamusvarjundeid palju, kuid sellest hoolimata juhtus kõigiga
alati üks ja seesama: kui valgus ilma mingi nähtava põhjuseta kustus, langesid
kõik pärast üürikest ja lootusetut hirmukrambiga võitlemist täielikku
tardumusse ning enesevalitsemist jälle tagasi saades (kui taevatuled uuesti
süttisid) ei mäletanud peaaegu midagi. Seesama toimus ka Kuusvarbaga, kui ta
veel sootsiumis elas, kuid nüüd — arvatavasti sellepärast, et hirm saabunud
pimeduse ees segunes sama tugeva hirmuga üksi jääda ja niiviisi kahekordistus —
ei langenud ta harjumuspärasesse päästvasse koomasse. Kauge üldrahvalik oie oli
juba vaibunud, aga tema istus ikka veel kössitõmbunult künka juures ja tihkus
vaikselt nutta. Ümberringi ei olnud midagi näha, ja kui pimeduses kostis Eraku
hääl, roojas Kuusvarvas hirmust otse enda alla.
«Kuule, jäta see
tagumine,» ütles Erak, «sa ei lase mul magada.»
«Ma ei tao,» vastas
Kuusvarvas vaikselt. «See on süda. Sa ehk räägiksid minuga natuke, ah?»
«Millest?» küsis
Erak.
«Ükskõik millest,
ainult et hästi kaua.»
«Tahad räägime
hirmu loomusest?»
«Oh ei, mitte sellest!»
piiksatas Kuusvarvas.
«Kuss!» sisistas
Erak. «Niimoodi on varsti kõik rotid siin kohal.»
«Mis rotid? Kes
need on?» küsis Kuusvarvas kangestudes.
«Öised olevused.
Kuigi tegelikult päevased ka.»
«Pole mul elus ikka
vedanud,» sosistas Kuusvarvas. «Oleks mul varbaid nii palju kui vaja, magaksin
praegu koos teistega. Jumal, kui hirmus... Rotid...»
«Kuule,» ütles
Erak, «sa muudkui korrutad jumal ja jumal — kas teil usutakse seal jumalat
või?»
«Pagan seda teab.
Midagi on ju olemas, see on kindel. Aga mis nimelt, seda ei tea keegi. Noh,
näiteks, mispärast läheb pimedaks? Kuigi jah, seda võib ju ka loomulike
põhjustega seletada. Kui kogu aeg jumalast mõelda, ei jõua elus midagi ära
teha.»
«Huvitav, mida siis
elus võib ära teha?» küsis Erak.
«Kuidas mida?
Milleks rumalaid küsimusi esitada, nagu sa ise ei teaks. Igaüks trügib nii
kuidas jaksab küna poole. See on elu seadus.»
«Selge. Aga milleks
siis see kõik?»
«Mis «see»?»
«Noh, universum,
taevas, maa, päikesed — kõik.»
«Kuidas milleks?
Nii on maailm juba kord seatud.»
«Mismoodi see siis
seatud on?» küsis Erak huviga.
«Niimoodi just
ongi. Me liigume ruumis ja ajas. Vastavalt elu seadustele.»
«Ja kuhu me
liigume?»
«Kust mina seda
tean. See on igaviku saladus. Tead, sinuga võib peast ogaraks minna.»
«Hoopis sinuga võib
peast ogaraks minna. Millest me ka ei räägiks, on sul kõik ikka kas elu seadus
või igaviku saladus.»
«Kui ei meeldi,
siis ära räägi,» ütles Kuusvarvas solvunult.
«Ega ma räägikski.
Sina ise ju kardad pimedas vait olla.» Kuusvarbal oli see kuidagi sootuks
ununenud. Koondades tähelepanu oma tunnetele, märkas ta äkki, et ta ei tunne
enam mingit hirmu. See heidutas teda niivõrd, et ta kargas püsti ja pistis
pimesi jooksu, kuni ta täie hooga peaga vastu pimedas nähtamatut Maailma Seina
põrutas.
Kauguses kostis
Eraku kõkutamist ja Kuusvarvas hakkas ettevaatlikult üht jalga teise ette
seades astuma selle pilkases pimeduses ja vaikuses ainsana kajava hääle poole.
Jõudes Eraku künkani, heitis ta sõnatult selle kõrvale maha ja püüdis külma
trotsides magama jääda. Ta isegi ei märganud, millal see tal viimaks õnnestus.
2
«Täna ronime üle
Maailma Seina, selge?» ütles Erak.
Kuusvarvas lähenes
parajasti jooksujalu hinge varjupaigale. Ehitus õnnestus tal juba peaaegu sama
hästi kui Erakul, kuid hüppeks pidi ta veel eemalt hoogu võtma ja seda ta
parasjagu harjutaski. Öeldu mõte jõudis temani just siis, kui oli vaja hüpata,
ja tulemuseks oli see, et ta lendas pea ees kipakasse ehitisse, nii et turvas
ja saepuru ei langenud talle peale mitte ühtlase pehme kihina, vaid kuhjus
hunnikuna tema pähe, samas kui jalad kaotasid toe ja jäid abitult õhku
tolknema. Erak aitas tal välja ronida ja kordas:
«Me läheme täna
teisele poole Maailma Seina.»
Möödunud päevade
jooksul oli Kuusvarvas kuulnud temalt selliseid asju, et miski tema hinges
vahetpidamata kigises ning oigas ja tema endine elu sootsiumis tundus lõbusa
väljamõeldisena (aga võib-olla ka labase õudusunenäona — ta ei olnud veel
päriselt otsustanud), kuid see oli juba liig mis liig.
Erak aga jätkas:
«Otsustav etapp
saabub pärast iga seitsmekümnendat pimendust. Ja eile oli kuuekümne üheksas.
Maailma juhivad arvud.»
Ta osutas pikale
õlekõrtereale, mis päris Maailma Seina juures maapinnast välja turritas.
«Aga kuidas saab
teisele poole Maailma Seina ronida, kui see on Maailma Sein? Juba nimi ise...
Selle taga ei ole ju midagi...»
Kuusvarvas oli
niivõrd jahmunud, et ta isegi ei kuulnud Eraku ähmaseid müstilisi seletusi, mis
oleksid tal muidu kindlasti tuju rikkunud.
«No ja mis sellest,
et seal midagi ei ole,» vastas Erak. «See peaks meid ainult rõõmustama.»
«Aga mis me seal
tegema hakkame?»
«Elama.»
«Mille poolest meil
siin halb on?»
«Selle poolest, et
seda «siin» varsti enam ei ole, lollpea.»
«Aga mis siis on?»
«Eks jää siia, siis
saad teada. Midagi ei ole.»
Kuusvarvas tundis,
et ta ei taipa enam mõhkugi.
«Miks sa mind kogu
aeg hirmutad?»
«Jäta see
halisemine,» pomises Erak, uurides murelikult mingit punkti taevas. «Maailma
Seina taga pole sugugi halb. Minu meelest on seal palju parem kui siin.»
Ta läks Kuusvarba
ehitatud hinge varjupaiga jäänuste juurde ja hakkas neid jalgadega laiali
pilduma.
«Miks sa seda
teed?» küsis Kuusvarvas.
«Enne mis tahes
maailmast lahkumist tuleb kokku võtta selles viibimise kogemus ja seejärel
hävitada kõik jäljed. See on traditsioon.»
«Kes selle välja
mõtles?»
«Mis tähtsust sel
on. No heakene küll, mina ise. Kedagi teist siin ju lihtsalt pole... No nii...»
Erak silmitses oma
töö tulemusi. Lagunenud ehitise koha peal laius nüüd täiesti sile maapind, mis
ei erinenud mitte millegi poolest ümbritsevast kõrbest.
«Korras,» ütles ta,
«jäljed on hävitatud. Nüüd jääb veel kogemus kokku võtta. Sinu kord. Roni
sellele mättale ja lase kuulda.»
Kuusvarvas tundis,
et Erak on ta üle kavaldanud, jättes talle raskema, ja mis peamine,
mõistetamatuma osa tööst. Kuid pärast juhtumit pimeduses pidas ta paremaks
Eraku sõna kuulata. Õlgu kehitades ringi vaadanud — ega keegi sootsiumist pole
sinnakanti eksinud —, ronis ta mättale.
«Mida ma räägin?»
«Kõike, mida sa
maailmast tead.»
«Siis jääme küll
siia kauaks passima,» laskis Kuusvarvas vilet.
«Ei usu,» kostis
Erak kuivalt.
«Olgu peale. Meie
maailm... Küll sul on ikka totakas rituaal...»
«Ära kaldu teemast
kõrvale.»
«Meie maailm
kujutab endast ruumis ühtlaselt ja sirgjooneliselt liikuvat korrapärast
kaheksanurka. Me valmistume siin otsustavaks etapiks, meie elu krooniks.
Selline on igal juhul ametlik sõnastus. Maailma veerel kõrgub niinimetatud
Maailma Sein, mis on objektiivselt tekkinud elu seaduste toimel. Maailma keskel
seisab kahekordne toidu- ja joogiküna, mille ümber iidsetest aegadest peale
eksisteerib meie tsivilisatsioon. Sootsiumi liikme asukoha toidu- ja joogiküna
suhtes määravad tema ühiskondlik seisund ja teened...»
«Vaat seda ei ole
ma varem kuulnud,» segas Erak vahele. «Mis asjad need teened sellised on? Ja
ühiskondlik seisund?»
«Noh... Kuidas seda
öelda... See on see, kui keegi satub otse küna juurde.»
«Aga kes sinna
satub?»
«Ma ju räägingi, et
see, kellel on suured teened. Või ühiskondlik seisund. Näiteks minul olid enne
kesisevõitu teened, aga nüüd pole üldse mingeid. Kas sa tahad öelda, et sa ei
tunnegi rahvalikku universumimudelit?»
«Ei tunne jah,»
vastas Erak.
«Mis sa jamad?...
Kuidas sa siis otsustavaks etapiks valmistusid?»
«Pärast räägin.
Lase edasi.»
«Ongi juba peaaegu
kõik. Mis seal's veel... Sootsiumi piiride taga laiub suur kõrb ning kõige
lõpus kõrgub Maailma Sein. Selle juures elutsevad meiesugused heidikud.»
«Ah et heidikud.
Nonoh. Aga kes neid siis heidab? Ma mõtlen, kes see heitja on?»
«No on sul ikka
küsimused... Seda ei oskaks isegi Kakskümmend Lähimat sulle öelda. Igaviku
saladus.»
«Mh-mh, heakene
küll. Aga mis on igaviku saladus?»
«Elu seadus,»
püüdis Kuusvarvas leebelt vastata. Miski Eraku hääletoonis ei meeldinud talle.
«Olgu. Aga mis on
elu seadus?»
«Igaviku saladus.»
«Igaviku saladus?»
kordas Erak veidral piiksuval häälel ning hakkas aeglaselt kaares Kuusvarba
poole liikuma.
«Jäta järele, mis
sul hakkas?» ehmus Kuusvarvas. «Sinu enda rituaal ju!»
Kuid Erak oli juba
ise end talitsenud.
«Hea küll,» ütles
ta, «kobi alla.»
Kuusvarvas ronis
mättalt alla ja Erak võttis tõsisel keskendunud ilmel tema asemel koha sisse.
Ta oli natuke aega vait, justkui midagi kuulatades, siis aga tõstis pea ja
hakkas rääkima.
«Ma saabusin siia
teisest maailmast,» ütles ta, «tol ajal, kui sa olid veel päris väike. Ja sinna
teise maailma tulin ma kolmandast ja nii edasi. Kokku olen ma elanud viies
maailmas. Need on samasugused nagu see siin ega erine üksteisest peaaegu mitte
millegi poolest. Universum, milles me asume, kujutab aga endast hiiglaslikku
suletud ruumi. Jumalate keeles on selle nimeks Lunatšarski-nimeline
broilerikombinaat, kuid mida see tähendab, ei tea nemad isegi.»
«Kas sa oskad
jumalate keelt?» küsis Kuusvarvas imestunult.
«Tsipakene. Ära
sega vahele. Universumis on kokku seitsekümmend maailma. Ühes neist me asume praegu.
Maailmad on kinnitatud aeglaselt ringiratast liikuva lõputu musta lindi külge.
Lindi kohal, taevalaotuse pinnal, on sadu ühesuguseid taevatulesid. Nii et
mitte nemad ei liigu meie kohal, vaid meie liigume nende alt läbi. Püüa seda
ette kujutada.»
Kuusvarvas sulges
silmad. Tema näoilme väljendas pingutust.
«Ma ei suuda,»
ütles ta viimaks.
«Hea küll,» ütles
Erak, «kuula edasi. Kõiki universumi seitsetkümmend maailma nimetatakse
Maailmade Ahelaks. Igatahes võib neid niimoodi nimetada küll. Igas maailmas on
elu, kuid see ei eksisteeri seal pidevalt, vaid ilmub ja kaob tsükliliselt.
Otsustav etapp leiab aset universumi keskpunktis, mille kõik maailmad üksteise
järel läbivad. Jumalate keeles nimetatakse seda Tsehhiks number üks. Meie
maailm asub praegu just selle lävel. Kui otsustav etapp lõpule jõuab ja
uuendatud maailm Tsehhi number üks teisest otsast väljub, algab kõik otsast
peale. Tekib elu, see läbib oma tsükli ja jõuab ettenähtud aja pärast jälle
tagasi Tsehhi number üks.»
«Kust sa seda kõike
tead?» küsis Kuusvarvas vaikselt.
«Ma olen palju
ringi rännanud,» ütles Erak, «ning terahaaval salajasi teadmisi kogunud. Ühes
maailmas teati üht, teises jälle teist.»
«Võib-olla sa tead,
kust me siia saame?»
«Tean küll. Mida
teie maailmas selle kohta räägitakse?»
«Et see on
objektiivne reaalsus, üks elu seadusi.»
«Mõistan. Sa küsid
mult universumi ühe kõige sügavama saladuse kohta ja ma isegi ei tea, kas sulle
üldse võib seda usaldada. Aga kuna peale sinu siin niikuinii kedagi ei ole,
võin ma ju öelda kah. Me tuleme ilmale valgetest keradest. Tegelikult ei ole
need päris kerakujulised, vaid natuke piklikud ja üks ots on neil teisest
teravam, kuid praegu ei ole see tähtis.»
«Keradest.
Valgetest keradest,» kordas Kuusvarvas ja prantsatas äkki täies pikkuses maha.
Kuuldu koorem vajus talle peale lausa füüsilise jõuga ja korraks tundus talle,
et ta kohe sureb. Erak kargas talle ligi ning hakkas teda kõigest jõust
raputama. Aegamisi tuli Kuusvarvas jälle teadvusele.
«Mis sul häda on?»
küsis Erak ehmunult.
«Oh, mul tuli meelde.
Täpselt. Me olime varem valged kerad ja lebasime pikkadel riiulitel. Seal oli
väga soe ja niiske. Ja pärast hakkasime neid kerasid seestpoolt katki tegema
ja... Kuskilt altpoolt ilmus meie maailm ja seejärel olime juba seal sees...
Kuid miks keegi seda ei mäleta?»
«On maailmu, kus
seda mäletatakse,» ütles Erak. «Viies ja kuues perinataalne maatriks, kah mul
asi. Mitte eriti sügav ja pealegi ainult osa tõest. Kuid sellest hoolimata
peidetakse neid, kes seda mäletavad, silma alt ära, et nad ei segaks ettevalmistust
otsustavaks etapiks või kuidas seda seal nüüd kutsutaksegi. Sellel on igal pool
erinev nimi. Meil näiteks nimetati seda ehituse lõpuleviimiseks, olgugi et
keegi midagi ei ehitanud.»
Nähtavasti läks
Erakul oma maailma meenutades meel kurvaks, sest ta jäi vait.
«Kuule,» küsis
Kuusvarvas mõne aja pärast, «kust need valged kerad tulevad?»
Erak vaatas talle
heakskiitvalt otsa.
«Mul kulus palju
rohkem aega, enne kui see küsimus minu hinges küpses,» ütles ta. «Kuid
siinkohal muutub kõik tunduvalt keerulisemaks. Ühes iidses legendis räägitakse,
et need munad ilmuvad meie seest, aga see võib sama hästi olla ka metafoor...»
«Meie seest? Ma ei
mõista. Kust sa seda kuulsid?»
«Ise mõtlesin
välja. Kust sa siin ikka midagi kuuled,» ütles Erak häälega, mis kõlas äkki
nukralt.
«Sa ju ütlesid, et
see on iidne legend.»
«Seda küll. Ma
lihtsalt mõtlesin selle välja kui iidse legendi.»
«Kuidas nii?
Mispärast?»
«Vaata, üks iidne
tark või koguni prohvet» (seekord Kuusvarvas taipas, kellest jutt käib) «ütles
kord, et tähtis ei ole niivõrd see, mida öeldakse, vaid see, kes seda ütleb.
Osa selle asja mõttest, mida ma püüdsin väljendada, on selles, et minu sõnad
esinevad iidse legendi kujul. Aga kus nüüd sina sellest aru saad...»
Erak heitis pilgu
taevasse ja katkestas oma mõttelõnga:
«Aitab. Aeg on
minna.»
«Kuhu?»
«Sootsiumi.»
Kuusvarvas ajas
silmad pungi.
«Me kavatsesime ju
üle Maailma Seina ronida. Milleks meile sootsium?»
«Kas sa üldse tead,
mis sootsium on?» küsis Erak. «See ongi vahend, mille abil saab üle Maailma Seina
ronida.»
3
Olgugi et kõrbes ei
olnud ühtegi asja, mille taha oleks võinud end peita, liikus Kuusvarvas
millegipärast hiilides, ning mida lähemale nad sootsiumile jõudsid, seda
kuritegelikumaks tema kõnnak muutus. Tohutu summ, mis oli eemalt paistnud hiiglasliku
väänleva olevusena, lagunes järk-järgult üksikuteks kehadeks ning nad võisid
koguni seletada neid märganute imestunud grimasse.
«Peaasi,» kordas
Erak sosinal viimast juhtnööri, «on käituda ülbelt. Kuid mitte liiga ülbelt. Me
peame nad tingimata vihale ajama, kuid mitte sel määral, et nad meid tükkideks
rebivad. Ühesõnaga, jälgi kogu aeg, mida mina teen.»
«Näe, Kuusvarvas on
end kohale vedanud,» hüüdis keegi eespool lõbusalt. «Terekest, lontrus! Kuule,
Kuusvarvas, kes see sinuga kaasas on?»
See arulage hüüatus
kutsus Kuusvarbas äkki täiesti arusaamatul põhjusel esile terve hulga
nostalgilisi lapsepõlvemälestusi. Temast pisut tagapool kõndiv Erak oleks seda
justkui tajunud ning andis Kuusvarbale võmmu selga.
Päris sootsiumi
piiril oli rahvast hõredalt — siin elasid peamiselt trügimist põlgavad sandid
ja mediteerijad — ning neist oli lihtne mööda pääseda. Kuid mida edasi, seda
tihedamaks summ muutus ning üsna pea leidsid Erak ja Kuusvarvas end talumatust
rüsinast. Edasi liikuda oli küll võimalik, kuid üksnes kõrvalseisjatega
lakkamatult sõimeldes. Ent kui eesseisjate peade kohal hakkas paistma küna
kergelt võbelev katus, ei olnud enam võimalik edasi astuda ühtegi sammu.
«Mind on alati
hämmastanud,» ütles Erak tasakesi Kuusvarbale, «kui arukalt siin kõik on
korraldatud. Need, kes seisavad küna lähedal, on õnnelikud peamiselt
sellepärast, et neil on kogu aeg meeles need, kes tahavad nende asemele
pääseda. Ja need, kes ootavad kogu elu, et eesseisjate vahele tekiks väike
pilu, on õnnelikud seetõttu, et neil on elus midagi loota. See ongi ju
harmoonia ja ühtsus.»
«Mis, kas ei meeldi
või?» küsis kõrvalt kellegi hääl.
«Ei meeldi jah,»
vastas Erak.
«Ja mis nimelt
teile ei meeldi?»
«Kõik see.»
Erak viipas laias
kaares käega, hõlmates ümbritseva summa, küna suursuguse kupli, helklevate
kollaste tuledega taeva ning kauge, vaevu nähtava Maailma Seina.
«Selge. Ja kus teie
arvates parem on?»
«Selles ongi
tragöödia, et mitte kuskil! Selles asi ju ongi!» hüüatas Erak kannatajalikult.
«Kui kuskil mujal oleks parem, kas ma siis tõesti hakkaksin teiega siin elust
vestlema?»
«Kas teie kaaslane
on sama meelt?» küsis hääl. «Mispärast ta maha vaatab?»
Kuusvarvas tõstis
pilgu — seni oli ta oma jalgu põrnitsenud, sest see võimaldas toimuvas vaid
minimaalselt osaleda — ning nägi, kellele see hääl kuulub. Tol oli lõualotiga
täissöönud nägu, ning kui ta rääkis, torkasid tema kõri anatoomilised
iseärasused selgesti silma. Kuusvarvas taipas kohe, et tema ees on üks
Kahekümnest Lähimast, ajastu lihast ja verest südametunnistus. Ilmselt oli too
enne nende saabumist siin selgitustööd teinud, nagu seda vahetevahel ette tuli.
«Te, sõbrad, olete
sellepärast sellised mornid,» ütles too ootamatult sõbraliku häälega, «et te ei
valmistu koos teistega otsustavaks etapiks. Siis ei jääks teil sääraste mõtete
jaoks enam aega. Mulle endale tikuvad ka vahel sellised asjad pähe, et... Aga
teate mis, töö päästab.»
Ja lisas sama
hääletooniga:
«Kinni võtta.»
Summas tekkis
liikumine ning Erak ja Kuusvarvas piirati otsekohe igast küljest sisse.
«Me sülitame teie
peale,» ütles Erak sama sõbralikult. «Kuhu teil meid ikka panna on? Mitte
kuhugi. No ajate veel kord minema. Üle Maailma Seina, nagu öeldakse, viskama ju
ei küüni...»
Siinkohal ilmus
Eraku näole ärev ilme, lottlõug aga ajas silmad suureks — nende pilgud
kohtusid.
«Tegelikult huvitav
mõte. Me ei olegi seda varem proovinud. Selline vanasõna on muidugi olemas, aga
rahva tahe on tugevam.»
Ta oli mõttest
silmanähtavalt vaimustatud. Ta pööras end ringi ja kamandas:
«Tähelepanu!
Rivistus! Päevakorda on kerkinud plaaniväline asi.»
Hetkest, kui
lottlõug kõik rivisse kamandas, ei olnudki palju aega möödas, kui rongkäik,
mille keskel talutati Erakut ja Kuusvarvast, juba Maailma Seinale lähenes.
Rongkäik oli
muljetavaldav. Kõige ees astus lottlõug, tema taga kaks ametisse määratud
eite-emakest (mitte keegi, kaasa arvatud lottlõug, ei teadnud, mida see nimetus
tähendab — lihtsalt oli selline traditsioon), kes karjusid läbi pisarate
Erakule ja Kuusvarbale solvanguid, neid üheaegselt leinates ja needes, seejärel
talutati kurjategijaid endid ning kõige lõpus astus rahvamass.
«Niisiis,» ütles
lottlõug, kui rongkäik peatus, «on saabunud hirmus karistuse tund. Ma arvan,
sõbrad, et me kõik pigistame silmad kinni, kui need kaks heidikut olematusse
kaovad, eks? Ning olgu see ärev sündmus meile kõigile, kogu rahvale, hirmsaks
õppetunniks. Halage valjemini, emakesed!»
Eided-emakesed
langesid maha ja puhkesid nii südantlõhestavalt nutma, et paljud kohalolijad
pöörasid samuti näo kõrvale ja hakkasid neelatama; kuid aeg-ajalt, katkestades
pisaratega niisutatud tolmus püherdamise, kargasid emakesed äkki püsti ja
paiskasid silmavalgete välkudes Erakule ja Kuusvarbale näkku kohutavaid ränki
süüdistusi, misjärel nad taas rammetult maha langesid.
«Niisiis,» ütles
lottlõug mõne aja pärast, «kas teis on tärganud kahetsus? Kas emakeste pisarad
on teis häbi tekitanud?»
«Või veel,» vastas
Erak, jälgides murelikult kord tseremooniat, kord mingeid taevakehi. «Kuidas te
meid üle visata kavatsete?»
Lottlõug jäi
mõttesse. Eided-emakesed jäid samuti vait, siis tõusis üks neist tolmust üles,
rapsis end puhtaks ja ütles:
«Ramp?»
«Ramp võtab umbes
viis pimendust aega,» ütles Erak. «Ning meil on juba ammu kihk oma paljastatud
häbi tühjusesse peita.»
Lottlõug vaatas
silmi kissitades Erakule otsa ja noogutas heakskiitvalt.
«Saavad aru küll,»
ütles ta kellelegi omadest, «ainult et teesklevad. Küsi õige, äkki on neil
endil midagi välja pakkuda.»
Paar minutit hiljem
kerkis peaaegu Maailma Seina harjani elus püramiid. Selle tipmised lülid
hoidsid silmi kinni ja varjasid nägu, et mitte, jumal hoidku, kogemata kiigata
sinna, kus kõik lõpeb.
«Üles — marss!»
käratas keegi Erakule ja Kuusvarbale ning nad hakkasid teineteist toetades
mööda õlgade ja selgade kõikuvat ahelat kõrgusesse kaduva serva poole ronima.
Ülalt paistis kogu
vaikseks jäänud sootsium, kes toimuvat taamalt tähelepanelikult jälgis, paar
seni märkamatuks jäänud taeva detaili ning lõpmatusest toidu- ja joogiküna
juurde laskuv jäme voolik — siit ei paistnud see üldse nii suursugune kui
maapinnalt. Hüpanud kergelt, justkui olnuks see mätas, Maailma Seina servale,
aitas Erak Kuusvarba enda kõrvale istuma ja hõikas alla: «Korras!»
Tema hüüdest kaotas
elusas püramiidis keegi tasakaalu, see õõtsatas paar korda ja vajus siis kokku
— kõik langesid seina äärde hunnikusse, kuid tänu jumalale ei saanud keegi
viga.
Külma metallserva
külge klammerdudes uuris Kuusvarvas tillukesi ülespoole pööratud nägusid ning
oma kodumaa rõõmutuid hallikaspruune avarusi; ta vaatas selle nurga poole, kus
Maailma Seinal oli suur roheline laik ja kus oli möödunud tema lapsepõlv. «Ma
ei näe seda enam iial,» mõtles ta, ja ehkki tal polnudki erilist tahtmist seda
kõike veel kunagi näha, tundis ta ikkagi kurgus pitsitust. Ta pigistas vastu
külge väikest mullatükki, mille külge oli kleepunud üksik õlekõrs, ja mõtiskles
selle üle, kui kiiresti ja pöördumatult tema elus kõik muutub.
«Hüvasti, pojad!»
hüüdsid alt eided-emakesed, kummardusid maani ning hakkasid siis valjult
nuuksudes neid raskete turbakamakatega loopima. Erak tõusis kikivarvule ja kriiskas
valjusti:
«Ma teadsin alati,
et ükskord lahkun
siit julmast
ilmast...»
Siinkohal tabas
teda kopsakas turbatükk ning ta lendas, käed-jalad laiali, servalt alla.
Kuusvarvas heitis veel viimast korda pilgu kõigele, mis temast maha jäi, ja
märkas, et kauges summas lehvitab keegi talle hüvastijätuks. Ta lehvitas vastu.
Seejärel pigistas ta silmad kõvasti kinni ja astus sammu tahapoole.
Paar sekundit
keerles ta korratult tühjuses, lõi end siis äkki millegi kõva vastu valusasti
ära ja avas silmad. Ta lamas tundmatust materjalist mustal läikival pinnal;
tema kohal kõrgus Maailma Sein, täpselt samasugune kui teiselt poolt vaadates,
tema kõrval aga seisis Erak, käsi seina poole sirutatud. Ta lõpetas oma
luuletuse lugemist:
«Kuid et see juhtub
nii,
ma küll ei mõelnud...»
Seejärel pööras ta
end Kuusvarba poole ja käskis tal napi käeviipega jalule tõusta.
4
Nüüd, kui nad
kõndisid mööda tohutut musta linti, mõistis Kuusvarvas, et Erak oli talle
õigust rääkinud. Toepoolest, maailm, millest nad olid äsja lahkunud, liikus
aeglaselt koos selle lindiga teiste paigalseisvate kosmiliste objektide suhtes,
mille olemust Kuusvarvas ei suutnud mõista, taevatuled aga seisid paigal —
tarvitses vaid lindilt maha tulla, kui kõik sai korrapealt selgeks. Maailm,
mille nad olid hüljanud, libises vähehaaval roheliste terasväravate poole,
mille alla lint kadus. Erak ütles, et see ongi sissepääs Tsehhi number üks.
Imelikul kombel ei olnud Kuusvarvas universumit täitvate esemete suursugususest
üldse rabatud, pigem tundis ta endas tärkavat kerget ärritust. «Kas see ongi
siis kõik?» mõtles ta nördinult. Kauguses paistis veel kaks maailma, mis
sarnanesid nende poolt hüljatuga; need liikusid samuti koos musta lindiga ning
näisid eemalt vaadates üsna armetud. Kuusvarvas arvas algul, et nad on Erakuga
teel mõnda teise maailma, kuid poole tee peal käskis Erak tal äkki lindi
liikumatult servalt, mida mööda nad kõndisid, alla pimedasse põhjatusse prakku
hüpata.
«Seal on pehme,»
ütles ta Kuusvarbale, kuid too taganes sammu ning raputas pead. Seepeale hüppas
Erak sõnagi lausumata alla ja Kuusvarbal ei jäänud muud üle kui talle järgneda.
Sel korral pidi ta
suurtest pruunidest plaatidest laotud külmale kivipinnale maandudes end
äärepealt puruks kukkuma. Plaadid laiusid silmapiirini välja ning Kuusvarvas
sai esimest korda elus aru, mida tähendab sõna «lõpmatus».
«Mis see on?» küsis
ta.
«Kahhelkivid,»
ütles Erak vastuseks mõistetamatu sõna ja vahetas teemat: «Varsti on öö käes ja
me peame jõudma näed sinna kohta. Meil tuleb osa teed käia pimedas.»
Erak näis tõsiselt
mures olevat. Kuusvarvas vaatas kaugusesse ja nägi helekollaseid kuubikujulisi
kaljusid (Erak ütles, et neid nimetatakse kastideks). Neid oli väga palju ja
nende vahel paistvatesse tühimikesse oli puistatud heledaid puitlaaste. Eemalt
sarnanes see kõik ununenud lapsepõlveunenäo maastikuga.
«Läki,» ütles Erak
ja hakkas kiire sammuga astuma.
«Kuule,» küsis
Kuusvarvas tema kõrval kahhelkividel liueldes, «kuidas sa tead, millal öö
saabub?»
«Kella järgi,»
vastas Erak. «See on üks taevakehadest. Praegu asub see paremat kätt meie
kohal, näe see mustade siksakkidega ketas.»
Kuusvarvas tõstis
pilgu üsna tuttavale taevavõlvi detailile, millele ta polnud kunagi erilist
tähelepanu pööranud.
«Kui osa neid musti
jooni jõuab teatud asendisse, millest ma räägin mõni teine kord, siis valgus
kustub,» ütles Erak. «See on iga hetk juhtumas. Loe kümneni.»
«Üks, kaks,»
alustas Kuusvarvas ja korraga läks pimedaks.
«Ara minust maha
jää,» ütles Erak, «eksid ära.»
Ta oleks võtnud
selle ka ütlemata jätta, sest Kuusvarvas astus talle peaaegu kandadele. Ainsaks
järelejäänud valgusallikaks kogu universumis oli viltune kollane kiir, mis
langes Tsehhi number üks roheliste väravate alt. Koht, kuhupoole Erak ja
Kuusvarvas suundusid, asus paris nende väravate lähedal, kuid oli Eraku
kinnitust mööda kõige turvalisem.
Pimeduses ei
paistnud enam muud kui kauge kollane valgustriip väravate all ja paar kahhel
plaati jalge ees. Kuusvarvas langes veidrasse hingeseisundisse. Talle hakkas
tunduma, et pimedus pitsitab teda ja Erakut niisamuti, nagu hiljuti oli neid
pitsitanud rahvamurd. Kõikjal ümberringi varitses oht ja Kuusvarvas tunnetas
seda kogu nahaga nagu korraga igast suunast puhuvat tõmbetuult. Kui hirm muutus
päris väljakannatamatuks, tõstis ta pilgu kahhelplaatidelt eespool paistvale
eredale valgusviirule ja siis meenus talle sootsium, mis nägi eemalt välja
peaaegu samasugune. Talle näis, et nad on teel tulevaimude riiki, ning ta
mõtles just sellest Erakule rääkida, kui too äkki peatus ja käe tõstis.
«Tasa,» ütles ta.
«Rotid. Meist paremal.»
Joosta ei olnud
kuhugi — igal pool ümberringi laius ühesugune kahhelväli ja valgus riba oli
veel liiga kaugel. Erak pööras end paremale ja tardus veidrasse poosi, käskides
Kuusvarbal oma selja taha peitu pugeda, mida too ka imestusväärse kiiruse ja
innuga tegi.
Algul ei seletanud
ta midagi, kuid siis pigem aimas kui nägi pimedas suure väleda keha liikumist.
See peatus täpselt nägemisulatuse piiril.
«Ta ootab, mis me
edasi teeme,» ütles Erak tasakesi. «Tasub meil vaid astuda üksainus samm ja ta
kargab meile kallale.»
«Mh-mh, kargan
jah,» ütles rott pimedusest välja tulles. «Nagu raevu ja kurjuse pundar. Nagu
ehtne pimeduse sigitis.»
«Oh,» ohkas Erak
kergendatult, «Ükssilm. Ja mina mõtlesin, et oleme tõepoolest plindris. Saage
tuttavaks.»
Kuusvarvas põrnitses
umbusklikult pikkade vurrude ja mustade nööpsilmadega arukat koonusekujulist
nagu.
«Ükssilm,» ütles
rott ja volksas siivutult palja sabaga.
«Kuusvarvas,»
esitles end Kuusvarvas ja küsis: «Miks sind Ükssilmaks kutsutakse, kui sul
mõlemad silmad terved on?»
«Sellepärast, et
mul on kolmas silm lahti,» ütles Ükssilm, «ja neid on üksainus. Mõnes mõttes on
kõik ükssilmad, kellel kolmas silm lahti on.»
«Aga mis see...»
alustas Kuusvarvas, kuid Erak ei lasknud tal lõpuni rääkida.
«Kas me ei jalutaks
õige,» pakkus ta galantselt Ükssilmale, «näe nende kastideni seal? Ilma
vestluskaaslaseta on öine teekond igav.»
Kuusvarvas solvus
koledal kombel.
«Minugipoolest,»
nõustus Ükssilm, ja pööranud end küljega Kuusvarba poole (too seletas alles
nüüd roti tohutut musklilist keha), hakkas sörkima Eraku kõrval, kellel tuli
rotiga sammu pidamiseks hästi kiiresti astuda. Kuusvarvas jooksis nende taga,
kiigates Ükssilma käppi ning naha all mänglevaid lihaseid ja mõeldes sellele,
millega see kohtumine oleks võinud lõppeda, kui Ükssilm ei oleks osutunud Eraku
tuttavaks, püüdes samas iga hinna eest mitte astuda roti saba peale. Selle
järgi otsustades, kui kiiresti Eraku ja Ükssilma vestlus hakkas sarnanema mingi
vana jutu jätkuga, olid nad vanad semud.
«Vabadus? Issake,
mis asi see veel on?» küsis Ükssilm naerdes. «Kas see, kui sa meeltesegaduses
ja ihuüksinda mööda tervet kombinaati ringi tormad, olles kümnendat või kes
teab juba mitmendat korda noa eest pääsenud? Kas see ongi vabadus?»
«Sa esitad jälle
üht asja teise pähe,» vastas Erak. «Need on kõigest vabaduse otsingud. Ma ei
nõustu iial selle infernaalse maailmapildiga, millesse sina usud. Tõenäoliselt
tuleb see sul sellest, et sa tunned end selles meie jaoks loodud universumis
võõrana.»
«Rotid jälle
usuvad, et see universum on loodud nende jaoks. Ma ei taha sellega öelda, et ma
nendega nõus olen. Õigus on muidugi sinul, kuid mitte täiesti ja mitte
peamises. Sa väidad, et see universum on loodud teie jaoks? Ei, see on loodud
teie pärast, kuid mitte teie jaoks. Mõistad?»
Erak langetas pea
ja kõndis mõnda aega vaikides.
«Hea küll,» ütles
Ükssilm, «ma tulin ju hüvasti jätma. Tõsi, ma arvasin, et sa ilmud välja natuke
hiljem, aga me kohtusime ju ikkagi. Ma lahkun homme.»
«Kuhu?»
«Kaugemale kõigest,
mida üldse sõnadega saab väljendada. Ma jõudsin mööda üht vana urgu välja tühja
betoontorusse, mis ulatub nii kaugele, et seda on raske isegi ette kujutada. Ma
kohtasin seal mõnda rotti, nad räägivad, et see toru laskub aina sügavamale ja
sügavamale, kuni jõuab välja teise universumisse, kus elavad ainult ühesuguses
rohelises riietuses isased jumalad. Nad teostavad tohututes šahtides seisvate
hiiglaslike iidolite ümber keerulisi rituaale.»
Ükssilm aeglustas
hoogu.
«Ma keeran siin
paremale,» ütles ta. «Ja toit olevat seal lausa kirjeldamatu. Ning siinne
universum mahuks ära ühte sealsesse šahti. Kuule, äkki sa tahad minuga kaasa
tulla?»
«Ei,» vastas Erak,
«meie tee ei vii allapoole.»
Esimest korda kogu
vestluse jooksul näis talle meenuvat Kuusvarvas.
«Noh, mis siis
ikka,» ütles Ükssilm, «sel juhul soovin ma sulle edu teel, milline see ka ei
oleks. Hüvasti.»
Ükssilm noogutas
Kuusvarbale ja kadus pimedusse niisama äkki, kui oli sealt ilmunud.
Järelejäänud tee
kõndisid Erak ja Kuusvarvas vaikides. Jõudnud kastideni, ronisid nad üle mitme
laastuhunniku ning jõudsid lõpuks sihtkohta. Selleks oli Tsehhi number üks
väravate alusest kumast nõrgalt valgustatud lohk, milles lebas kuhi pikki
pehmeid kaltse. Lohu kõrval seina ääres kõrgus hiiglaslik ribiline
konstruktsioon, mille kohta Erak ütles, et see kiirgas kunagi nii palju
soojust, et sellele ei saanud isegi lähedale minna. Erak oli silmanähtavalt
halvas tujus. Ta pusserdas kaltsudega end ööseks sisse seades ning Kuusvarvas
otsustas teda oma jutuga mitte tüüdata, seda enam, et ta ise oli samuti unine.
Kuidagimoodi end kaltsudesse mähkinud, vajus ta unustusse.
Teda äratas kauge
kriiksumine, terase kolksud vastu puud ja nii kirjeldamatut ahastust
väljendavad karjed, et ta sööstis otsejoones Eraku juurde.
«Mis see on?»
«Sinu maailm läbib
otsustavat etappi,» vastas Erak.
«Mis?»
«Surm on saabunud,»
ütles Erak lihtsalt, keeras teise külje, tõmbas endale kaltsu peale ja uinus.
5
Kui Erak ärkas,
heitis ta pilgu nurgas vabisevale äranutetud näoga Kuusvarbale, mühatas ja
hakkas kaltsudes sorima. Peagi kaevas ta neist välja kümmekond ühesugust
metalleset, mis nägid välja nagu paksust kuuetahulisest torust lõigatud jupid.
«Vaata,» ütles ta
Kuusvarbale.
«Mis need on?»
küsis too.
«Jumalad nimetavad
neid mutriteks.»
Kuusvarvas kavatses
veel midagi küsida, kuid rehmas siis käega ja pistis taas ulguma.
«Mis sinuga lahti
on?» küsis Erak.
«Kõik on surnud,»
pobises Kuusvarvas, «viimne kui üks...»
«No ja siis,» ütles
Erak. «Sina sured ka kunagi. Ning usu mind, sa oled surnud täpselt niisama kaua
kui nemad.»
«Aga ikkagi on kahju.»
«Kellest nimelt?
Eidest-emakesest või?»
«Mäletad, kuidas
meid üle seina visati?» küsis Kuusvarvas. «Kõigil kästi silmad kinni pigistada.
Aga mina lehvitasin neile ja keegi lehvitas mulle vastu. Ja kui ma nüüd mõtlen,
et tema on ka surnud... Ja et koos temaga suri see, mis sundis teda niiviisi
tegema...»
«Jah,» ütles Erak,
«see on tõesti väga kurb.»
Saabus vaikus, mida
häirisid ainult mehhaanilised helid roheliste väravate tagant, kuhu oli kadunud
Kuusvarba kodumaa.
«Kuule,» küsis
Kuusvarvas, kui ta oli end tühjaks nutnud, «mis juhtub parast surma?»
«Raske öelda,»
vastas Erak. «Ma olen näinud selle kohta rohkesti nägemusi, aga ma ei tea, kas
neid võib usaldada.»
«Räägi ikka.»
«Pärast surma
heidetakse meid reeglina põrgusse. Ma olen kokku lugenud vähemalt viiskümmend
eri asja, mis seal juhtub. Vahel praetakse tükkideks raiutud surnuid tohutu
suurtel pannidel. Vahel küpsetatakse neid tervena klaasustega raudkambrites,
kus mühiseb sinine leek või kiirgavad kuuma eredalt hõõguvad metallpostid.
Vahel keedetakse neid hiigelsuurtes mitme-värvilistes pottides. Vahel aga
külmutatakse hoopis jäätükiks. Ühesõnaga, kaunis troostitu.»
«Aga kes seda
teeb?»
«Kuidas kes?
Jumalad.»
«Aga miks?»
«Lihtsalt
sellepärast, et me oleme nende toit.»
Kuusvarvas võpatas
ja silmitses teraselt oma värisevaid põlvi.
«Üle kõige
meeldivadki neile just jalad,» täheldas Erak. «No ja käed ka muidugi. Ning just
kätest kavatsengi ma praegu sinuga rääkida. Tõsta need üles.»
Kuusvarvas sirutas
käed ette — need olid peened ja jõuetud ning jätsid üpris haleda mulje.
«Kunagi kasutati
neid lendamiseks,» ütles Erak, «aga hiljem kõik muutus.»
«Mis asi on
lendamine?»
«Seda ei tea
täpselt keegi. Teada on ainult see, et lendamiseks läheb vaja tugevaid käsi.
Hoopis tugevamaid kui sinul või isegi minul. Seepärast tahangi ma sulle üht
harjutust õpetada. Võta kaks mutrit.»
Kuusvarvas vinnas
suure vaevaga kaks ränkrasket eset Eraku jalgade juurde.
«Hästi. Pista nüüd
käed avadest läbi.»
Kuusvarvas tegi ka
seda.
«Liiguta nüüd käsi
üles-alla... Näe niimoodi.»
Minuti pärast oli
Kuusvarvas niivõrd väsinud, et ei suutnud teha enam ühtegi liigutust, ükskõik
kuidas ta ka ei pingutanud.
«Kõik,» ütles ta ja
laskis käed alla, nii et mutrid põrandale kukkusid.
«Vaata nüüd, kuidas
mina seda teen,» ütles Erak ja pani kummagi käe otsa viis mutrit. Ta seisis
mõne minuti laiali sirutatud kätega ega paistnud sugugi väsivat. «Noh, kuidas
tundub?»
«Äge,» pahvatas
Kuusvarvas. «Kuid miks sa neid paigal hoiad?»
«Mingil hetkel
ilmneb selle harjutuse juures üks raskus. Küll sa pärast mõistad, mida ma
silmas pean,» vastas Erak.
«Kas sa oled
kindel, et niiviisi võib lendama õppida?»
«Ei, sugugi mitte.
Vastupidi, mul on tunne, et see on kasutu tegevus.»
«Kuid milleks siis
seda vaja on? Kui sa ise tead, et sellest kasu ei ole?»
«Kuidas seda
seletadagi... Sellepärast, et ma tean peale selle palju muidki asju, ja üks
neist on selline — kui sa oled pimeduses ja märkad kui tahes nõrka valguskiirt,
pead sa selle poole liikuma ja mitte arutlema, kas sellel on mõtet või mitte.
Võib-olla on see tõesti täiesti mõttetu. Kuid niisama pimedas istumisel ei ole
ju päris kindlasti mingit mõtet. Kas mõistad, mis vahe siin on?»
Kuusvarvas ei
vastanud.
«Me oleme elus
niikaua, kuni meis pesitseb lootus,» ütles Erak. «Ja kui see kaob, ei tohi seda
mingil juhul endale tunnistada. Ning siis võib midagi muutuda. Kuid tõsiselt
sellele lootma jääda küll ei tohiks.»
Kuusvarvas ärritus
pisut.
«See kõik on
suurepärane,» ütles ta, «aga mida see päriselt tähendab?»
«Sinu jaoks
tähendab see päriselt seda, et sa hakkad iga päev nende mutritega harjutama,
kuni suudad teha nii nagu mina.»
«Kas mõnda muud
võimalust tõesti ei ole?» küsis Kuusvarvas.
«On küll,» vastas
Erak. «Võib valmistuda otsustavaks etapiks. Kuid sellega tuleb sul paraku üksi
tegelda.»
6
«Kuule, Erak, sa ju
tead kõike — mis asi on armastus?»
«Huvitav, kus sa
seda sõna kuulsid?» küsis Erak.
«Kui mind
sootsiumist minema aeti, küsis keegi, kas ma armastan seda mis vaja. Ma
ütlesin, et ei tea.»
«Selge. Vaevalt et
ma seda seletada oskan. Seda saab teha vaid näite varal. Kujuta ette, et sa
kukkusid vette ja oled uppumas. Kas kujutad?»
«Mh-mh.»
«Ja nüüd kujuta
ette, et sa pistsid pea sekundiks veest välja, nägid valgust, ahmisid suutäie
õhku ja tundsid, et su käsi puudutab midagi. Ning sa haarasid sellest kinni ja
ripud selle küljes. No ja kui võtta seda nii, et sa kogu elu upud — aga nii see
ju ongi —, siis on armastus see, mis aitab sul pead vee peal hoida.»
«Kas sa mõtled
armastust selle vastu, mida peab armastama?»
«Pole tähtis. Kuigi
seda, mida peab armastama, võib üldiselt armastada ka vee all. See võib olla
ükskõik mis. Mis vahet seal on, millest kinni haarata, peaasi, et see vastu
peaks. Kõige hullem on lugu siis, kui see juhtub olema keegi teine — ta võib
alati käe ära tõmmata, mõistad? Lühidalt öeldes on armastus see, mille pärast
igaüks on seal, kus ta parasjagu on. Surnud ehk välja arvatud... Kuigi...»
«Minu arust ei ole
ma kunagi midagi armastanud,» katkestas teda Kuusvarvas.
«Pole tõsi, ka
sinuga on seda juhtunud. Mäletad, kuidas sa töinasid pool päeva, mõeldes
tollele, kes sulle vastu lehvitas, kui meid üle seina visati? See oligi
armastus. Sa ju ei tea, miks ta niimoodi tegi. Võib-olla arvas ta hoopis, et
mõnitab sind palju peenemalt kui teised. Mulle tundub, et nii see just oligi.
Mis tähendab, et sa käitusid väga rumalalt, kuid täiesti õigesti. Armastus
annab meie tegudele mõtte, ehkki neil tegelikult pole mõtet ollagi.»
«Tähendab, armastus
petab meid? Kas see on natuke une moodi?»
«Ei. Armastus on
armastuse moodi ja uni on lihtsalt uni. Kõik, mis sa teed, teed sa vaid
armastuse pärast. Muidu istuksid lihtsalt maas ja uluksid õudusest. Või
tülgastusest.»
«Kuid paljud teevad
ju seda, mida nad teevad, sugugi mitte armastuse pärast.»
«Jama jutt. Nad ei
tee mitte midagi.»
«Aga kas sina,
Erak, armastad midagi?»
«Armastan.»
«Mida?»
«Ma ei tea. Midagi,
mis aeg-ajalt minu juurde tuleb. Vahel on see mõni mõte, vahel mutrid, vahel
unenäod. Peamine on see, et ma tunnen selle iga kord ära, mis kuju see ka ei
võtaks, ja annan talle parima, mis minus on.»
«Mille?»
«Selle, et ma
muutun rahulikuks.»
«Kas sa oled siis
kogu ülejäänud aja murelik?»
«Ei, ma olen alati
rahulik. Lihtsalt see on minus kõige parem, ja kui see, mida ma armastan, tuleb
minu juurde, annan ma talle oma rahu.»
«Mis sa arvad, mis
minus kõige parem on?»
«Sinus? Ilmselt
see, kui sa vaikselt omaette kuskil nurgas konutad, nii et sind näha pole.»
«Kas tõesti?»
«Ma ei tea. Kui
tahad, võid sa teada saada, mis sinus kõige parem on, mõeldes, mida sa pakud
sellele, mida sa armastama oled hakanud. Mida sa tundsid, kui sa mõtlesid
tollele, kes sulle käega lehvitas?»
«Nukrust.»
«No näed, see
tähendab, et kõige parem sinus on sinu nukrus ning sa hakkad seda pakkuma
kõigele, mida armastad.»
Erak vaatas ringi
ja kuulatas midagi.
«Kas sa jumalaid
tahad näha?» küsis ta äkki.
«Ainult mitte
praegu, palun,» vastas Kuusvarvas kohkunult.
«Ära karda. Nad on
juhmid ja üldsegi mitte hirmsad. Vaata ometi, seal nad on.»
Kaks hiiglaslikku
olevust astusid kiiresti piki konveierit kulgevat käiku — nad olid nii tohutu
suured, et nende pead kadusid laealusesse hämarusse. Nende taga liikus veel üks
nendesarnane olend, ainult et lühem ja paksem, hoides käes tüvikoonusekujulist
anumat, mille kitsam ots oli maa poole. Kaks esimest olendit peatusid üsna
selle koha lähedal, kus istusid Erak ja Kuusvarvas, ja hakkasid kuuldavale
tooma madalaid kõmisevaid helisid («Räägivad,» taipas Kuusvarvas), kolmas aga
läks seina juurde, pani anuma põrandale, kastis sellesse harjastega teiba ja
vedas määrdunudhallile seinale värske määrdunudhalli joone. Oli tunda imelikku
lõhna.
«Kuule,» sosistas
Kuusvarvas vaevukuuldavalt, «sa ütlesid, et oskad nende keelt. Mida nad
räägivad?»
«Need kaks või? Üks
hetk. Esimene ütleb: «Tõmbaks õige nina täis.» Ja teine ütleb: «Ära sa Dunjale
enam ligi tiku.»»
«Mis see Dunja on?»
«On üks selline
maailma osa.»
«Aa... Ja mida see
esimene nina täis tõmbaks?»
«Dunjat ilmselt,»
vastas Erak järele mõeldes.
«Kuidas ta saab
maailma osa ninna tõmmata?»
«Sestap nad ju
jumalad ongi.»
«Aga too paks, mida
tema räägib?»
«Ta ei räägi, ta
laulab. Sellest, et tahab pärast surma pajupuuks saada. See on muide jumalate
laul, mis mulle kõige rohkem meeldib. Kahju ainult, et ma ei tea, mis see
pajupuu on.»
«Kas jumalad siis
surevad?»
«Või veel. See on
nende peamine tegevus.»
Kaks hiigelsuurt
kuju kõndisid edasi. «Milline ülevus,» mõtles Kuusvarvas vapustatult. Jumalate
rasked sammud ning madalad hääled vaibusid ja saabus vaikus. Tõmbetuul keerutas
põranda kahhelplaatide kohal tolmu ja Kuusvarbale näis, et ta vaatab
kujuteldamatult kõrge mäe otsast all laiuvale veidrale kivikõrbele, kus juba
miljoneid aastaid toimub ikka üks ja seesama: tuul kihutab üle lageda, kandes
endaga kaasa kellegi elu säilmeid, mis paistavad eemalt õlekõrte,
paberilipakate, pilbaste või veel millegi muuna. «Kunagi,» mõtles Kuusvarvas,
«vaatab keegi teine siit ülalt alla ja mõtleb minu peale, teadmata ise, et ta
minu peale mõtleb. Nii nagu mina mõtlen praegu kellegi peale, kes tundis
sedasama mis mina, ainult et jumal teab millal. Igas päevas on olemas punkt,
mis ühendab seda mineviku ja tulevikuga. Kui nukker see maailm on...»
«Kuid ometi on
selles midagi, mis õigustab ka kõige kurvemat elu,» ütles äkki Erak.
«Tahaks parast
surma saada paa-ju-puuks,» ajas tüse jumalanna värviämbri kõrval vaikset
laulujoru. Kuusvarvas toetas nukrameelselt pea käele, Erak aga oli täiesti
rahulik ja vaatas kaugusse, just nagu üle musttuhande nähtamatu pea.
7
Sellal, kui
Kuusvarvas mutritega harjutas, jõudis Tsehhi number üks kaduda tervelt kümme
maailma. Roheliste väravate tagant kostis kriginat ja kolksumist ning juba
paljast mõttest seal toimuvale kattus Kuusvarvas külma higiga ja hakkas
vabisema, kuid just see andiski talle jõudu. Tema käed olid märgatavalt
pikemaks ja tugevamaks muutunud ning olid nüüd samasugused nagu Erakul, kuid
seni ei olnud sellest veel mingit kasu olnud. Ainus asi, mida Erak teadis, oli
see, et lendamine käib käte abil, kuid mida see endast kujutab, jäi
selgusetuks. Eraku arvates oli see eriline viis silmapilkselt ruumis ümber
paikneda, mille puhul tuleb ette kujutada kohta, kuhu tahetakse sattuda, ning
anda seejärel mõttes kätele käsk kogu keha sinna üle kanda. Ta mediteeris
päevade viisi, püüdes kas või paar sammu eemale kanduda, kuid asjata.
«Nähtavasti ei ole
meie käed veel piisavalt tugevad,» ütles ta Kuusvarbale. «Tuleb edasi
harjutada.»
Ükskord, kui Erak
ja Kuusvarvas istusid kastide vahel kaltsuhunnikus ja juurdlesid asjade olemuse
üle, juhtus midagi äärmiselt ebameeldivat. Ümberringi läks veidi hämaramaks, ja
kui Kuusvarvas silmad lahti tegi, nägi ta enda ees ühe jumala tohutut
raseerimata nägu.
«Näe, kuhu on
pugenud,» ütles see ja seejärel haaras hiigelsuur räpane kätepaar Erakust ja
Kuusvarbast kinni, tiris nad kastide tagant välja, kandis nad uskumatu
kiirusega üle tohutu tühjuse ja viskas ühte maailma, mis oli Tsehhile number
üks juba päris lähedal. Erak ja Kuusvarvas suhtusid sellesse algul rahulikult
ja koguni mõningase irooniaga — nad seadsid end sisse Maailma Seina ääres ja
asusid ehitama hinge varjupaiku kuid jumal tuli äkki tagasi, tõstis Kuusvarba
maailmast välja, uuris teda tähelepanelikult, muigutas üllatusest suud, keeras
seejärel Kuusvarba jala ümber tüki sinist kleeplinti ning viskas ta tagasi.
Mõne minuti pärast tuli juba mitu jumalat korraga. Nad võtsid Kuusvarba kätte
ja hakkasid teda vaimustushüüete saatel järgemööda uurima.
«Ei meeldi mulle
see värk,» ütles Erak, kui jumalad Kuusvarba lõpuks maailma tagasi panid ja ära
läksid. «Täbar lugu.»
«Minu arust ka,»
vastas kohkunud Kuusvarvas. «Äkki peaks selle rämpsu maha kiskuma?»
Ta osutas jala
ümber keritud sinisele lindile.
«Ära igaks juhuks
veel kisu,» ütles Erak.
Mõnda aega valitses
sünge vaikus, siis ütles Kuusvarvas:
«See kõik on mu
kuue varba pärast. Isegi kui me siit jalga laseme, hakkavad nad meid nüüd
otsima. Kastid on neile ju teada. Kas on veel mõni koht, kuhu end peita saab?»
Erak muutus veel
süngemaks ning tegi vastuse asemel ettepaneku ära käia kohalikus sootsiumis, et
end natuke tuulutada.
Kuid selgus, et
kauge toidu- ja joogiküna poolt liigub nende poole juba terve saatkond. Selle
järgi otsustades, et paarkümmend sammu enne Eraku ja Kuusvarbani jõudmist
langesid tulijad silmili maha ja liikusid edasi roomates, paistsid neil olevat
tõsised kavatsused. Erak käskis Kuusvarbal taganeda ja läks ise uurima, milles
asi. Kui ta tagasi tuli, ütles ta:
«Midagi sellist
pole ma tõesti varem näinud. Nad paistavad olevat väga jumalakartlikud.
Igatahes nägid nad, kuidas sa jumalatega suhtled, ja peavad sind nüüd messiaks
ja mind sinu jüngriks või millekski selletaoliseks.»
«No ja mis nüüd
saab? Mida nad tahavad?»
«Kutsuvad enda
juurde. Ütlevad, et mingi tee on sirgeks tehtud, et miski on kinni põimitud ja
nii edasi. Ja mis peamine — kõik olevat täpselt nii, nagu seisab nende
raamatutes. Ma ei saanud mõhkugi aru, kuid arvan, et tasub minna küll.»
«Lähme siis,» kehitas
Kuusvarvas ükskõikselt õlgu. Teda painasid sünged eelaimused.
Tee peal tehti mitu
pealetükkivat katset Erakut kätel kanda ja seda õnnestus valuda üksnes suure
vaevaga. Kuusvarbale aga ei julgenud keegi pilkugi heita, rääkimata temale
ligiastumisest, mistõttu ta sammus keset suurt tühja sõõri.
Pärale jõudes seati
Kuusvarvas istuma kõrge põhuhunniku otsa, Erak aga jäi selle jalamile ning
laskus vestlusesse kohaliku vaimuliku eliidiga, mis koosnes umbes kahekümnest
isendist, keda oli lõualoti ja lihava näo järgi lihtne ära tunda. Seejärel
õnnistas ta neid ja ronis künka otsa Kuusvarba juurde, kellel oli meel nii
must, et ta isegi ei vastanud Eraku rituaalsele kummardusele, mis tundus muide
kõigile täiesti loomulikuna.
Selgus, et kõik
olid juba ammu oodanud messia saabumist, sest lähenev otsustav etapp, mida
siinmail kutsuti Hirmsaks Supiks (millest paistis, et siinsetel asukatel esines
tõelisi selguse hetki), erutas juba ammusest ajast lihtrahva meeli, samas kui
vaimulikud olid end niivõrd rasva söönud ja laisaks muutunud, et vastasid
kõigile küsimustele napi peanõksuga taeva suunas. Kuusvarba ja tema jüngri
ilmumine osutus seega väga õigeaegseks.
«Nad ootavad
jutlust,» teatas Erak.
«Latra siis neile
midagi kokku,» porises Kuusvarvas vastuseks. «Mina olen ju täielik juhmakas,
tead isegi.»
Sõna «juhmakas»
juures hakkas tal hääl värisema ja üldse oli näha, et tal on pisarad kurgus.
«Nad söövad mu ära,
need jumalad,» ütles ta. «Mul kohe on selline tunne.»
«No kuule, rahune
maha,» ütles Erak, pööras end künka jalamil seisva summa poole ja seadis end
palveasendisse: heitis pea kuklasse ning sirutas kaed taeva poole. «Ahoi, teie
seal!» hüüdis ta. «Varsti satute kõik põrgusse. Teid hakatakse seal praadima,
kõige patusemaid aga marineeritakse enne veel äädikas.»
Sootsiumi kohal
kaikus õuduseohe.
«Kuid jumalate ja
nende saadiku, minu isanda tahtel tahan ma teile õpetada, kuidas pääseda.
Selleks on vaja patust võitu saada. Kas te üldse teate, mis asi on patt?»
Vastuseks oli
vaikus.
«Patt on liigne
kehakaal. Patune on teie ihu, sest just sellepärast jumalad teid maha löövadki.
Mõelge järele, mispärast otsus... Hirmus Supp järjest läheneb? Aga nimelt
sellepärast, et te lähete rasva. Sest kõhnad saavad päästetud, aga paksud
mitte. Tõesti, ma ütlen teile; mitte ühtegi kondist ja sinist ei lükata tulle,
kuid paksud ja roosad satuvad sinna kõik. Need aga, kes nüüdsest kuni Hirmsa
Supini paastuvad, saavad endale teise elu. Oo, jumal! Nüüd aga tõuske püsti ja
ärge enam patustage.»
Kuid keegi ei
tõusnud — kõik olid siruli maas, vaadates vaikides kes kätega vehkivat Erakut,
kes taevalaotust. Paljud nutsid. Eraku jutt ei meeldinud ilmselt üksnes
ülempreestritele.
«Miks sa niiviisi
tegid?» sosistas Kuusvarvas, kui Erak tema kõrvale põhule istus. «Nad ju usuvad
sind.»
«Kas ma ei räägi siis
õigust või?» vastas Erak. «Kui nad võtavad kaalus tublisti alla, saadetakse nad
teisele nuumatsüklile. Ja pärast võib-olla veel kolmandalegi. Jumal nendega,
mõtleme parem oma asjadele.»
8
Erak vestles sageli
rahvaga, õpetades neile, kuidas võimalikult ebaisuäratav välja näha, Kuusvarvas
aga istus suurema osa ajast oma põhukünkal ja mõtiskles lendamise olemuse üle.
Ta ei võtnud peaaegu üldse vestlusest osa, vaid üksnes õnnistas vahel harva
tema juurde roomanud surelikke. Endised ülempreestrid, kes ei kavatsenud mingi
hinna eest kõhnuda, põrnitsesid teda vihaselt, kuid ei saanud midagi parata,
sest maailma juurde tulid üha uued jumalad, tõstsid Kuusvarba välja, uurisid
teda ning näitasid teda üksteisele. Ükskord tuli sinna suure kaaskonna saatel
isegi keegi lottlõuaga hallipäine vanake, kellesse teised jumalad suhtusid
ülima austusega. Vanake võttis Kuusvarba kätte ning see laskis talle õelalt
otse külma väriseva peopesa peale suure laraka, misjärel ta küllaltki toorelt
tagasi pandi.
Öösiti, kui kõik
magasid, jätkasid Erak ja Kuusvarvas meeleheitlikult käte treenimist — mida
vähem nad uskusid, et sellest võib mingit kasu olla, seda enam nad pingutasid.
Nende käed olid kasvanud niivõrd suureks, et künast pärit rauakolakatega (Erak
oli selle ära lammutanud, sest sootsiumis niikuinii kõik paastusid ja olid
muutunud juba peaaegu läbipaistvaks) harjutamine muutus võimatuks — tasus vaid
käsi pisut üles-alla liigutada, kui jalad maast õhku kerkisid ning harjutus
tuli katki jätta. See oligi toosama raskus, millest Erak oli kunagi Kuusvarbale
rääkinud, kuid sellele õnnestus leida lahendus — Erak teadis, kuidas tugevdada
lihaseid staatiliste harjutuste abil, ja õpetas seda ka Kuusvarbale. Rohelised
väravad olid Maailma Seina taga juba näha ning Eraku arvestuste järgi jäi
Hirmsa Supini kõigest kümmekond pimendust. Jumalad Kuusvarvast enam eriti ei
kohutanud, ta oli jõudnud nende pideva tähelepanuga harjuda ning suhtus nüüd
sellesse põlgliku leplikkusega. Tema hingeline tasakaal oli taastunud ning
selleks, et end kas või veidikenegi lõbustada, hakkas ta esinema raskesti
mõistetavate süngete jutlustega, mis kogukonda sõna otseses mõttes vapustasid.
Ükskord meenus talle Ükssilma jutt maa-alusest universumist ning ta kirjeldas
äkilise inspiratsiooni tuhinas supi valmistamist saja kuuekümnele rohelises
ürbis deemonile niivõrd üksikasjalikult, et oli lõpuks ise hirmust poolsurnud
ning kohutas ka Erakut, kes kõne alguses oli ainult hm-itanud. Paljud kogukonna
liikmed õppisid selle jutluse pähe ning see sai tuntuks Sinilindi — see oli
Kuusvarba sakraalne nimi — okolepsise nime all. Pärast seda sündmust loobusid
isegi endised ülempreestrid söömisest ja sörkisid tundide viisi pooleldi
lammutatud söögi- ja joogiküna ümber, püüdes rasvast lahti saada.
Kuna Erak ja
Kuusvarvas sõid kumbki kahe eest, tuli Erakul välja mõelda eriline eksimatuse
dogma, mis tegi igasugusele sosistamisele kiire lõpu.
Ent samas kui
Kuusvarvas sai pärast läbielatud vapustust hingelise tasakaalu kiiresti tagasi,
hakkas Erakuga toimuma midagi iseäralikku. Tundus, nagu oleks Kuusvarba
masendus temasse üle kandunud, ning ta tõmbus iga tunniga üha rohkem endasse.
Ükskord ütles ta
Kuusvarbale:
«Tead, kui meil ei
tule midagi välja, sõidan ma koos kõigi teistega Tsehhi number üks.»
Kuusvarvas avas
juba suu, kuid Erak ei lasknud tal rääkida:
«Ja kuna meil ei
tule kindlasti midagi välja, võib seda otsustatuks lugeda.»
Kuusvarvas mõistis
äkki, et see, mida ta äsja kavatses öelda, oli täiesti mõttetu. Ta ei saanud
Eraku otsust muuta, vaid üksnes väljendada oma kiindumust tema vastu — ükskõik
mida ta ka ei oleks öelnud, oleks mõte olnud just selline. Varem poleks ta
kindlasti suutnud hoiduda tarbetust lobast, kuid viimaste päevadega oli temas
midagi muutunud. Ta lihtsalt noogutas vastuseks, läks eemale ja vajus mõttesse.
Varsti tuli ta tagasi ja lausus:
«Ma sõidan sinuga
kaasa.»
«Ei,» vastas Erak,
«sa ei tohi seda mitte mingil juhul teha. Sa tead nüüd peaaegu sama palju kui
mina ja pead tingimata ellu jääma ning endale õpilase leidma. Ehk jõuab
vähemalt tema lennuoskuse jälile.»
«Kas sa tahad mind
päris üksi jätta?» küsis Kuusvarvas ärritatult. «Nende lojustega?»
Ta osutas
prohvetite vestluse alguses silmili maha viskunud kogukonna poole — ühesugused
vabisevad kurnatud kehad katsid maapinda peaaegu nii kaugele, kui pilk ulatus.
«Nad ei ole
lojused,» ütles Erak, «vaid rohkem nagu lapsed.»
«Vaimselt
alaarenenud lapsed,» lisas Kuusvarvas. «Ja pealegi terve hulga kaasasündinud
puuetega.»
Erak vaatas muiates
tema jalgu.
«Huvitav, kas sa
mäletad, milline sa ise enne meie kohtumist olid?»
Kuusvarvas jäi
kimbatunult mõttesse.
«Ei mäleta,» lausus
ta viimaks. «Ausõna, ei mäleta.»
«Hea küll,» ütles
Erak, «talita nii, nagu ise heaks arvad.»
Sellega jutt
lõppeski.
Järelejäänud päevad
lendasid kiiresti. Ühel hommikul, kui kogukond alles uniseid silmi paotas,
märkasid Erak ja Kuusvarvas, et rohelised väravad, mis alles eile olid paistnud
nii kaugena, kõrguvad juba Maailma Seina kohal. Nad vaatasid teineteisele otsa
ja Erak ütles:
«Täna teeme viimase
katse. Viimase sellepärast, et homme ei ole seda enam kellelgi teha. Me läheme
praegu Maailma Seina juurde, et see lärm meid ei segaks, ja proovime sealt
lennata küna kuplile. Kui see meil ebaõnnestub, võime maailmaga hüvasti jätta.»
«Kuidas see käib?»
küsis Kuusvarvas harjumusest.
Erak vaatas talle
imestunult otsa.
«Kust mina tean,
kuidas see käib,» ütles ta.
Kõigile teatati, et
prohvetid lähevad jumalatega suhtlema. Peagi olid Erak ja Kuusvarvas juba
Maailma Seina juures ning seadsid end selle najale istuma.
«Pea meeles,» ütles
Erak, «tuleb ette kujutada, et sa oled juba seal, ja siis...»
Kuusvarvas sulges
silmad, koondas kogu tähelepanu kätele ja hakkas mõtlema küna kaane juurde
laskuva kummivooliku peale. Ajapikku langes ta transsi ning tal tekkis selge
tunne, et voolik on kohe tema kõrval, käesirutuse kaugusel. Enne oli Kuusvarvas
alati kiiruga silmad lahti teinud ning iga kord avastanud, et ta istub endiselt
vanas kohas. Kuid seekord otsustas ta katsetada midagi uut. «Mis siis, kui ma
käed aeglaselt kokku viin,» mõtles ta, «nii et voolik jääb nende vahele?»
Ettevaatlikult, püüdes säilitada saavutatud kindlustunnet, et voolik on kohe
sealsamas, hakkas ta käsi kokku viima. Ja kui need riivasid kokku puutudes
voolikut seal, kus enne oli haigutanud tühjus, ei pidanud Kuusvarvas vastu ja
pistis kõigest jõust üürgama:
«Käes!» ning avas
silmad.
«Tasa, lollpea,»
ütles tema ees seisev Erak, kelle jalga ta pigistas. «Vaata.»
Kuusvarvas kargas
jalule ja pööras end ringi. Tsehhi number üks väravad olid lahti ning
väravapooled libisesid aeglaselt neist kummaltki poolt ning ülevalt mööda.
«Olemegi kohal,»
ütles Erak. «Lähme tagasi.»
Tagasiteel ei
öelnud nad ühtegi sõna. Konveierilint liikus sama kiiresti, kui Erak ja
Kuusvarvas kõndisid, ainult vastassuunas, ja nii jäi sissepääs Tsehhi number
üks kogu teekonna jooksul nendega kohakuti. Aga kui nad jõudsid oma aukohtadeni
toidu- ja joogiküna juures, libises sissepääs neist üle ja kaugenes.
Erak kutsus ühe
kogukonna liikme enda juurde.
«Kuula mind,» ütles
ta, «aga ainult rahulikult! Mine räägi teistele, et Hirmus Supp on kätte
jõudnud. Kas sa näed, kui tumedaks taevas on tõmbunud?»
«Mis me nüüd tegema
peame?» küsis too lootusrikkalt.
«Istuge maha ja
tehke niimoodi,» ütles Erak ja kattis kätega silmad kinni. «Ja ärge piiluge,
muidu ei vastuta me millegi eest. Ning olge kuss.»
Algul tõusis ikkagi
lärm, kuid see vaibus väga kiiresti — kõik istusid maha ja tegid nii, nagu Erak
oh käskinud.
«Noh, kas hakkame
maailmaga hüvasti jätma?» küsis Kuusvarvas.
«Hakkame jah,»
vastas Erak. «Sina alustad.»
Kuusvarvas tõusis
püsti, vaatas enda ümber, ohkas ja istus maha tagasi.
«Ongi kõik või?»
küsis Erak.
Kuusvarvas
noogutas.
«Nüüd on minu
kord,» ütles Erak end jalule ajades, heitis pea kuklasse ja hüüdis kõigest
väest: «Hüvasti, maailm!»
9
«Etskae, kus
kaagutab,» ütles kõuehääl. «Milline neist? Kas see, kes seal kloksub või?»
«Ei,» vastas teine
hääl, «too teine selle kõrval.»
Maailma Seina
kohale ilmus kaks tohutut nägu. Need olid jumalad.
«On alles rämps,»
märkis esimene nägu nördinult. «Ei teagi, mis nendega peale hakata. Nad on ju
kõik peaaegu lõpnud.»
Maailma kohale
sirutus välgukiirusel vereplekkide ja udusulgedega kaetud valges varrukas
hiigelsuur käsi ning puudutas toidu- ja joogiküna.
«Semjon, pagan
võtaks, oled sa pime või? Neil on ju küna katki!»
«Enne oli terve,»
vastas bassihääl. «Ma vaatasin kuu alguses kõik üle. Noh, kas hakkame nottima?»
«Ei hakka. Pane
konveier tööle ja aja järgmine konteiner ette, ning et homseks oleks küna
parandatud. Kuidas nad küll ära ei kõngenud...»
«Hea küll.»
«Mis sellesse
kuuevarbalisse puutub, kas ma raiun sulle mõlemad jalad maha?»
«Mõlemad jah.»
«Ma tahtsin üht
endale.»
Erak pööras end
tähelepanelikult kuulava, kuid mitte midagi taipava Kuusvarba poole.
«Kuule,» sosistas
ta, «näib, et nad tahavad...»
Kuid sel hetkel
välgatas taevas taas valge käsi ja kahmas Kuusvarbast kinni.
Kuusvarvas ei
saanud aru, mida Erak püüdis talle öelda. Pihk haaras ta ümbert kinni ja rebis
ta maast lahti, seejärel vilksatasid tema eest läbi rinnataskust turritava
pastapliiatsiga hiiglaslik rind, särgikaelus ja lõpuks kaks tohutut punnis
silma, mis jäid talle otsa jõllitama.
«Kae, missugused
tiivad! Nagu kotkal kohe,» ütles enneolematute mõõtmetega suu, milles paistsid
kollased hambatüükad.
Kuusvarvas oli
jumalate kätega ammu harjunud, kuid praegu levis teda hoidvatest pihkudest
mingi imelik hirmutav värin. Äsjasest vestlusest sai ta sotti vaid nii palju,
et jutt käib kas siis tema kätest või jalgadest, kuid siis kostis äkki kuskilt
altpoolt Eraku hullunud röökimine:
«Kuusvarvas!
Põgene! Löö talle nokaga otse näkku!»
Esimest korda kogu
nende tutvuse jooksul kostis Eraku hääles meeleheide ja Kuusvarvast haaras
hirm, selline hirm, et kõik tema liigutused muutusid somnambuulselt täpseks —
ta lõi nokaga täiest jõust vastu teda jõllitavat punnsilma ning hakkas
uskumatult kiirete liigutustega mõlemalt poolt lahmima jumala higist nägu.
Kostis nii tugev
möire, et Kuusvarvas ei tajunud seda kui heli, vaid kui rõhku kogu oma
kehapinnale. Jumala pihud avanesid ning järgmisel hetkel avastas Kuusvarvas, et
ta ripub millelegi toetumata lae all õhus. Algul ei saanud ta millestki aru,
kuid märkas siis, et ta vehib ikka veel kätega ja need hoiavadki teda tühjuse
kohal. Ülevalt oli näha, mida Tsehh number üks endast kujutab: see oli mõlemalt
poolt piiratud konveieri lõik, mille kõrval seisis pikk, punase- ja
pruuniplekiline udusulgede ja sulgedega kaetud puust laud ning lebasid
läbipaistvate pakkide virnad. Maailm, kuhu oli jäänud Erak, oli lihtsalt suur
kaheksanurkne konteiner, täis tillukesi liikumatuid kehasid. Kuusvarvas ei
seletanud Erakut, kuid ta oli veendunud, et Erak teda näeb.
«Ahoi, Erak!»
pistis ta röökima päris lae all ringi tiirutades. «Tule siia! Vehi kätega nii
kärmelt kui saad!»
All konteineris
liigahtas miski ning hakkas kiiresti kasvades lähenema ja korraga oligi Erak
tema kõrval. Ta tegi Kuusvarba järel mõne tiiru ja hüüdis siis:
«Maandume sinna!»
Kui Kuusvarvas
jõudis kitsa ristiga osadeks jagatud ruudukujulise häguselt valkja laigu
juurde, istus Erak juba aknalaual.
«Sein,» ütles ta,
kui Kuusvarvas tema kõrvale maandus, «helendav sein.»
Erak oli pealtnäha
rahulik, kuid Kuusvarvas tundis teda piisavalt hästi, et märgata, et Erak on
toimuvast natuke rööpast väljas. Kuusvarvast valdasid samasugused tunded. Ja
äkki turgatas talle:
«Kuule,» hüüatas
ta, «see ongi ju lendamine! Me lendasime!»
Erak noogutas.
«Ma sain juba aru,»
ütles ta. «Tõde on niivõrd lihtne, et lausa nutt tuleb peale.»
Vahepeal oli kujude
korrapäratu sebimine nende all mõnevõrra raugenud ja nüüd võis näha, kuidas
kaks valges kitlis jumalat ohjeldasid kolmandat, kes hoidis käsi näo ees.
«Raisk! Ta lõi mul
silma peast välja! Raisk!» karjus too kolmas.
«Mis asi see raisk
on?» küsis Kuusvarvas.
«See on ühe stiihia
poole pöördumise viis,» vastas Erak. «Iseseisvat tähendust sellel sõnal ei
ole.»
«Millise stiihia
poole ta pöördub?» küsis Kuusvarvas.
«Kohe näeme,» ütles
Erak.
Sellal kui Erak
neid sõnu lausus, rabeles jumal teda kinni hoidvatest kätest lahti, sööstis
seina juurde, rebis maha punase tulekustuti ja virutas selle aknalaual istujate
poole. Ta tegi seda kõike nii kiiresti, et keegi ei jõudnud teda takistada,
ning Erak ja Kuusvarvas jõudsid vaevalt eri suunas lendu tõusta.
Kostis klirinat ja
mütsatus. Tulekustuti lõi aknasse augu ja kadus silmist ning ruumi hoovas
värske õhu puhang — alles nüüd sai selgeks, kui õudne hais seal enne oli
valitsenud. Ruumis läks uskumatult valgeks.
«Lendame!» röögatas
Erak, kaotades äkki kogu oma kõigutamatuse. «Kähku! Edasi!»
Lennanud aknast
eemale, võttis ta hoogu, pani tiivad kokku ning kadus kuuma kollase valguse
kiirde, mis voogas koos tuule ja uute võõraste häältega värvitud klaasis
olevast august.
Kuusvarvas hakkas
hoogu võttes ringiratast kihutama. All vilksasid viimast korda mööda
kaheksanurkne konteiner, verine laud ja kätega vehkivad jumalad; siis pani ta
tiivad kokku ja sööstis vilinal läbi augu.
Valgus oli sedavõrd
ere, et esimesel silmapilgul oli ta pimestatud. Siis harjusid tema silmad ära
ja ta nägi enda ees üleval nii eredat valkjaskollase tule sõõri, et seda ei
saanud isegi silmanurgast vaadata. Veelgi kõrgemal paistis tume täpp — see oli
Erak. Ta tiirles ühe koha peal ringi, et Kuusvarvas talle järele jõuaks, ning
varsti lendasidki nad juba kõrvuti.
Kuusvarvas vaatas
tagasi. Kaugel all paistis hiigelsuur inetu hall hoone, millel oli vaid mõni
üksik värviga üle võõbatud aken. Üks neist oli katki. Ümberringi paistis kõik
nii puhastes ja erksates värvides, et Kuusvarvas hakkas ülespoole vaatama, et
mitte peast segi minna.
Lennata oli
hämmastavalt kerge; see ei nõudnud suuremat pingutust kui käimine. Nad kerkisid
üha kõrgemale ning varsti muutus kõik nende all lihtsalt värviliste lappide ja
laikude mustriks.
Kuusvarvas pööras
pea Eraku poole.
«Kuhu nüüd?» hüüdis
ta.
«Lõunasse,» vastas
Erak lühidalt.
«Mis see on?» küsis
Kuusvarvas.
«Ma ei tea,» vastas
Erak, «aga see jääb näe sinna.»
Ja ta viipas
tiivaga tohutu leekiva sõõri poole, mis meenutas üksnes värvilt seda, mida nad
kunagi olid nimetanud taevatuledeks.
Allikas: Viktor Pelevin „Sinine latern“, Atlantis
2002
